Aasta oli 2016, kui militaar foorumi mudelinurgas lükati käima üks grupitöö. Valiti mingi teema ja kõik kes soovisid osaleda pidanuks mõne teemaga haakuva mudeliga maha saama. Suur pealkiri oli "Battle of Britain." Kuivõrd soov vahvast ettevõtmisest osa saada oli suur, siis esimene mõte oli mingisugune esimene ettejuhtuv lennuk lihtsalt kokku panna. Siis aga meenusid erinevad Mustangi värvides Mustangid, mida ikka aegajalt on maailmas tehtud ja kuidagi sündis otsus mingi sarnane lähenemine võtta. Et sobiv pika nokaga Mercedes SLS AMG oli juba kapi otsas olemas sai tema ohvriks valitud. Algselt oli plaan üldse 2 autot teha, kuid vaadates siinset ehitamise tempot, siis .... las ta jääb, kuigi selle teise osapoole projekti jaoks on üks Tamiya Aston kapi otsas isegi olemas.
SLS AMG ise on Mercedese ajaloos vägagi märgiline mudel. Väärikat matlipärijat originaalsele kajakatiivale - viiekümnendate alguse võidusõiduautodest välja kasvanud 300SL-ile - ei olnud kerge toota. Mõningaid vihjeid on olnud ka varem, märkimisväärsemad vast C111 ja C112 mudelid, mis küll ei olnud kumbki kasutajale mõeldud valmis tooted. Tähelepanuväärne on, et majasisese disainisuuna konkursi võidutöö läks lõpuks seeriasse laias laastus muutumatuna. Tõsi, viimistletult, kuid siiski äratuntavalt. Huvitav on ka fakt, et muidu väga eesrindlik vihjete jagaja Mercedes ei andnud SLS-ist välja ühtegi concept autot ega lekitanud pressimaterjale. Seda šhokeerivam oli seeriavalmis mudeli esitlus.
Kogu projekti taga on tegelikult suuresti hoopis AMG. SLS oli algusest peale AMG majas disainitud toode, mitte mõni üles vuntsitud SL Mercedes. aastaks 2005 oli nimelt AMG kasvanud piisavalt suureks ja oli vaja otsustada, millisel suunal tegevust jätkata. Kas olla rohkem BMW "M" osakond, või pigem midagi nagu Porsche. Valiti viimane. Mis saaks olla oma võimekuse paremaks demonstratsiooniks, kui enda loodud maailmatasemel sport- et mitte öelda superauto. Kui esialgne plaan oli toota uus ühine platvorm Chrysleri korporatsiooniga, siis mõne aasta jooksul katkesid Daimleri ja Chrysleri suhted ning järgmise põlvkonna Dodge Viper olema pidanud platvorm jäi puhtalt tulevase Mercedese jaoks. 300SL pärand tingis, vastupidiselt moesuunale, pika nina ning eesmootori. Mercedese valikust 6,2 liitrine V8 ehitati ümber kuivkarterile, võimaldades mootori viia madalamale ning see paigutati ka esisillast tugevalt tahapoole. 7 käigulise Getragi toodetud käigukasti korpusesse oli integreeritud ka lukustuv differensiaal ning kogu koost asus tagasillal. Kerekandmik valmistati alumiiniumist, ning ilma uste ja väliste paneelideta kandevkere kaalus vaid 240kg. Uksed olid varustatud lõhkelangutega hingede juures, mis avarii korral need purustasid, et ka kummuli läinud autost välja pääsemine oleks vaevatu. Kõikide versiooni peale kokku ehitati nelja aastaga natuke üle 10,000 SLS-i.
Mudel on Revelli karbist. Tegelikult kinkekarbist, milles on ootamas veel mudel ilmselt kalleimast Mercedese autost - 300SL "Uhlenhaut" Coupe.
Suurimad murekohad olid vast avanevad luugid. Kui vaadata veebist erinevaid koostatud SLS mudeleid, kipuvad neil kõik luugid mingis suunas irvitama. Ka minu omal oli kapott kõver ja ei passinud oma avasse ning uksed ei järginud kere kontuure. Mootorikatet sai mõjutatud kuuma veega ning nii kere, kui kõik eelmainitud detailid, said päris vägivaldse raspeldamise osaliseks. Olin tulemusega väga rahul, kuniks peale viimaste uksepolstrite liimimist otsustas mägrapoolne uks siiski ennast kuidagi punni ajada ning ei istu enam ülevalt korrektselt. olgusiis....
Värvivalikust sai põgusalt valgustatud. Värvina kasutasin Tamiya akrüüle, mis oli minu esimene kokkupuude nendega. Täna läheksin ilmselt mõnd teist teed. Dekaalid on suuresti pärit Airfixi 1/48 Messeri karbist, mille ostsingi kleepsude pärast ja ülejäänu pärandasin tuttavle lapsele edasi. Lakk Zero 2K, kuid et värvipind ise sai pehmelt öeldes jube, sai selga vähemalt 2 kihti, vahepealse lihvimise ja mõningase vigadeparandusega. Päris läikimama seda kosu ei saanudki ja tänaseks on mitmed kohad veel eraldi sisse kuivanud. Et mitmed servad on juba läbi laki paljaks nühitud ja enam järgmist kihti ei tahtnud peale lasta, sai otsustatud, et "käib küll." Värving ise on lihtsalt tunde järgi kombineeritud ning ei põhine ühelgi konkreetsel lennukil. Mudel on koostatud otse karbist, mingeid juurde ostetud lisasid ei ole. Algselt kroomitud velgedega olin küll kahevahel, et kas Revelli pakutav kõlbab üldse kasutada, kuid otsustasin siiski proovida neid natuke arstida. Originaalid on treiläikepinnaga, mida ma ei osanud kuidagi teisiti imiteerida, kui katsin kodarate pealispinnad BMF.iga ning siis karukeelest tehtud tööriistaga üritasin neile natuke ringjat soont peale sättida, ilma et neid täiesti matiks nühiks. Kui silmaga vaadates ja valguse nurka sättides on ehk midagi natuke nähagi, siis mässamisele kulunud aega oleks lõpuks ehk võinud millegi muu peale kulutada
Intsident oli ka tagatuledega, millede klaasid ma suutsin totaalselt ära rikkuda. Õnneks on Revellil maailma kõige normaalsem klienditeenindus ja nii saadeti mulle uued reflektorid. Sest ma küsisin koodi järgi neid. Aga pekkis olid ja klaasid. fakk... Kirjutasin jälle, et vabandake, Ai Äm idioot, pliis help. Ja saadeti ilma küsimusi esitamata uued tuleklaasid ka. Osalt paistva lõpu valguses kiirustades, osalt ilmselt vanadusse surnud teibi tagajärjelt suutsin nii esi, kui tagaklaasi maskide alla värvi poetada, seega sinna läksid ka mõned võõrkeelsed oskussõnad käiku ja üldpilt sai jupi maad karvasem. Paar fotot jätan ikka ka, et säherdune ta siis sai.
Mõne järgmise homseni!
